Järelmõtted

Esimene “Feministid tulevad kell kolm” on läbi ja tahame südamest tänada kõiki osavõtjaid, abilisi, koostööpartnereid, külalisi, kes meie ideele õla alla panid ning aitasid paari aasta eest juulikuiselt palavas Madridis tärganud unistusel saada lumivalges Tallinnas rahvusvaheliseks reaalsuseks. Veetsime viis unustamatut päeva intelligentsete, loovate, andekate, eriliste inimeste seltsis, kellega koos arutlesime naiste vastu suunatud vägivalla erivormide üle. Me kuulasime, rääkisime ise, õppisime, selgitasime ja leidsime, et Eestis tuleb veel palju teha, alustades sõnade tähenduste, nähtuste definitsioonide ja asjade õigesti nimetamisega kuni vastava seaduse nõudmiseni välja. Elasime kaasa inspireerivale video- ja filmikunstile, nautisime võrratut burleski etendust, tantsisime Märzi peol ja mõistsime, kui tähtis on taolise ürituse, meie oma ruumi, keskkonna olemasolu. Koht ja aeg, kus asjadest rääkida, kogemusi jagada, kuulata, osa võtta, olla kohal, olla koos ning läbi kõige selle tõsta teadlikkust kõikidest feminismiga seotud teemadest.
Dagmar Kase võttis selle oma feminaril toimunud ettekandes kokku järgnevate sõnadega:”12 aastaga on Eestis muutunud see, et „feminism/feminist" ja „naisõiguslus/naisõiguslane" on tähendustena teineteisest veelgi rohkem kaugenenud ning tähenduste negatiivsed varjundid ei ole kadunud. Seega, minevik ei ole läinud mööda, see on veel siin ja meiega. Kuidas tähendusi positiivsemaks muuta? Küsimuse lahendamine on valdavalt seotud meiepoolse tähendustesse suhtumise ja käitumisega ning sõltub suurel määral sammudest, mida astume. Üheks võimaluseks on ilma häbi ja kartuseta koondada üritused ja inimesed nime "feministid tulevad kell kolm" alla, mis muuhulgas tõendab feministide olemasolu ja nende saabumist ning mitte vähemtähtis ei ole fakt, et feministid ei saabu pimedas ja nad ei lahku”.
Nii et feministid tulid kell kolm aga nad ei lähe kell viis ära. Kohtumiseni novembris 2011!

Anna-Maria Penu